9. juunil 2016 toimus MTÜ Kase Käsitöö korraldamisel Lohusalu sadamas konverents „Mereäärne maa: Rannikuala arengud ja võimalused“. Ettekandeid oli seitse ning puudutasid erinevaid mere ja merekultuuriga seotud tahke. Päeva lõpetas arutelu planeeringute rollist mereäärse maa arengutes.

Konverentsi avas Anu Krabo MTÜ-st Kase Käsitöö, ettekandega rannakülast ja rannikupärandist ning esitas oma nägemuse rannaalade võimalikust tulevikust. Lohusalu elanikuna märkis ta, kui oluline on rannikupärandit ära tunda ja seda mäletada, samal ajal unustamata tulevikku vaadata ning uutele arengutele rannaaladel kaasa aidata.

Riigikogu liige Urve Tiidus võrdles riigi, kohalike omavalitsuste ja randlaste vastutuse rolle merekultuuri arendamisel ja alalhoidmisel. Urve Tiidus on merekultuuriaasta ellukutsuja ning Saarte ja merekultuuri toetusrühma esinaine ning tõi välja, et eesti kultuur, mis on põhiseaduse kaitse all, koosneb ka merekultuurist ning et ka seda tuleb kaitsta. Ta rõhutas, et oluline on vähendada reostust Läänemeres, et tagada elukvaliteet mere ääres ka tuhande aasta pärast.

Keila vallavanem Jaan Alver tutvustas erinevaid merekultuurialaseid tegevusi Keila vallas – Lohusalu sadam, purjespordivõimalused, rannaalad jm. Ta puudutas kaua jutuks olnud väikesadama ehitamise küsimust Lohusalu külla Lahepere lahe kaldale. Vallavanem nentis, et vallavalitsus on väikesadama ehitamise poolt, kuid tajub elanike vahel lahendamata vastasseisu – püsielanikud on sadama poolt, suvitajad vastu.

Kaupo Rätsepp, Harku vallavanem, kõneles Harku valla tegevustest mere ääres. Vääna-Jõesuu rand sai 2016. aastal avaliku ranna staatuse ja on nüüd kogu Harjumaa peale esimene avalik rand. Kahjuks ütles ta, et Harku vallal on tulnud koristada oma randadest merelt tulnud reostust ja seda vaid oma jõududega, sest merelt randa jõudnud reostuse koristamise kohustus on kohalikel omavalitsustel. Ta avaldas kahetsust, et taolistel juhtudel ei võta riik suuremat vastutust, vaid jätab selle kuluka töö omavalitsuse õlgadele.

Tallinna linna Ettevõtlusameti turismiosakonda esindas Leelo Ilbis. Tallinna külastab igal aastal miljoneid inimesi ja Ilbis näeb selles suurt võimalust ka Harjumaale. Ta nentis, et maakonna turismiinfo ei ole kahjuks eriti kättesaadav. Kui Harjumaa end veelgi paremini turundab ja Tallinnas nähtavam on (näiteks turismiinfokeskuses, mida külastab aastas 280 000 inimest), küllap sõidaksid siis turistid ka rohkem linnast välja. Ta lisas, et turismistrateegiates käsitletakse Tallinna linna nüüdsest Harjumaa osana ja see peaks linna ja maakonna turismialast koostööd edaspidi parandama.

Paljudele kohale tulnud kuulajatele pakkus suurt huvi Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi teaduri dr Lauri Saksi ettekanne kalavarudest Eesti rannikuvetes. Kohe ettekande alguses kordas ta üle, et Läänemeri on kõige reostatum meri maailmas. Viimasel korral, kui Läänemerre uut ookeanivett sisse tuli, loodeti, et see parandab vee seisukorda, kuid tegelikkuses juhtus nii, et Läänemere süvikud reageerisid uue veega sedasi, et uus vesi „lahustus“ süvikutes ära ja mingit laiemat positiivset mõju ei tulnudki. Saks andis ülevaate erinevate kalaliikide arvukusest ning tõi välja, et meri ja kalastik on pidevas muutumises ning et praegu näitab Eesti rannikuvetes selget tõusutrendi ümarmudila arvukus. Siia arvukus seevastu on madal, peamiselt ülepüügi ja koelmualade seisundi halvenemise tõttu. Ta pani südamele, et looduslikke kalavarusid tuleb jätkusuutlikkuse tagamiseks säästvalt majandada.

Lohusalu sadama kapten Valdo Taumann tutvustas OÜ Lohusalu Sadama tegemisi. 2015. aastal külastas sadamat 716 alust, nii Eestist kui välismaalt. Sadam töötab hästi ilma, et sadamat peaks üldse reklaamima. Edukalt korraldatakse purjespordivõistlusi ja tänavu suvel viiakse esimest korda läbi purjetamiskoolitust lastele, kokku registreerus 60 last. Kõrvu jäi huvitav tõsiasi – alused ei ole läinud aastatega mitte niivõrd pikemaks kuivõrd hoopis laiemaks ja see omakorda seab sadamale uusi väljakutseid. Sadamal on 10 poid, mille äärde võiks mahutada 20 suurt alust, kuid see ei ole iga kord enam võimalik. Ta tõi eraldi välja Lohusalu kontsertide ja tantsuõhtute ülimalt positiivse mõju sadamale – paljud meresõitjad tulevad hea meelega Lohusallu siis, kui ka kaldal midagi toimub.

Päeva lõpetas arutelu planeeringute spetsialisti Jaak Maandiga. Eestis on see häda, et inimesed ei pääse alati randa, kuna eramaade kõrval ei ole juurdepääsuteid. Maandi selgitas, et 1990ndate alguses, kui maareformi ette valmistati, oli algselt plaanis kõigepealt välja töötada erinevad planeeringud ja alles seejärel hakata maid tagastama. Sedasi oleks olnud lihtsam randadesse avalikke juurdepääsuteid luua. Surve maade tagastamiseks oli aga ühiskonna poolt nii suur, et planeeringud jäid oma aega ootama. Paljuski just see tingis aga tänase olukorra, et rannaaladel on maatükk maatükis kinni ja avalikku ligipääsu randadesse ei ole. Ta leidis siiski, et riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil ei tohiks kunagi olla vabanduseks, et seadus ei luba või et raha ei ole – raha saab leida ja seadusi saab muuta. Ta tõi siiski välja, et Eesti on Euroopas üsna ainulaadne selle poolest, et meil ei ole olemas kohalikke omavalitsusi selle sõna otseses mõttes. Meil lasub otsustusõigus riigil ja ka omavalitsuse tasandil sõltub kõik tegelikult riigi otsustest. Mujal maailmas otsustavad näiteks tulumaksu suuruse üle omavalitsused ise, kellel on siis omaenda, riigist lahus eelarve raames võimalik äärmiselt palju asju ise otsustada.

Kuulajaid oli konverentsile kogunenud ligi nelikümmend. Loodetavasti leidus ettekannete seast midagi igale kuulajale ning pani pead tööle, kuidas edaspidi rannaalasid arendada ja merekultuuri hoida.

Suur tänu Lohusalu Sadama Pubile ja Indrek Migurile, kes aitas kaasa konverentsi sujuvale toimimisele ning kostitas kõiki maitsva räimevormiga.